Hiina oli esimene maailmas, kes seda kasutas
maskid.Iidsetel aegadel hakati õukonnas oma suud ja nina katma siidsallidega, et vältida tolmu ja hingeõhu saastumist. Marco Polo kirjeldas oma raamatus "Marco Polo reisid" oma seitseteist aastat Hiinas elatud kogemust. Üks neist on: "Yuani dünastia paleedes katsid toidu pakkujad oma suu ja nina siidriietega, et hoida hinge ja mitte puudutada toitu ja jooki." Selline suud ja nina kattev siidriie on ka originaalmask.
13. sajandi alguses
maskidilmus alles Hiina kohtus. Kelnerid kasutasid siidist ja kuldniidist valmistatud maski, et vältida tema hingeõhku levimist keisri toidule.
19. sajandi lõpus
maskidhakati kasutama meditsiinis. Saksa patoloog Leidge hakkas meditsiinitöötajatel soovitama bakteriaalse infektsiooni ärahoidmiseks kasutada marlist katteid.
20. sajandi alguses muutusid maskid esmakordselt avalikus elus kohustuslikuks esemeks. Maailmas levinud Hispaania gripp tappis umbes 50 miljonit inimest ja elanikkond pidi viiruse tõrjumiseks kasutama maske.
20. sajandi keskpaigas kuni lõpupoole oli maskide ulatuslik kasutamine märkimisväärselt sagedane.
Maskidon varasematel ajaloos registreeritud pandeemiatel korduvalt mänginud olulist rolli mikroobide leviku ennetamisel ja tõkestamisel.
1897. aasta märtsis võtsid sakslased Medici kasutusele meetodi, millega suu ja nina mähkida marli, et vältida bakterite sissetungi. Hiljem tegi keegi kuuekihilise marlimaski, mis õmmeldi krae külge ja pöörati ümber, et katta nina ja suu nende kasutamisel. Selliseid maske tuleb aga käes hoida, mis oli äärmiselt ebamugav. Hiljem mõtles keegi välja meetodi, kuidas kõrvade sidumiseks kasutada rihma, millest sai omamoodi
maskidmida inimesed sageli kasutavad.
1910. aastal, kui Hiinas Harbinis puhkes kirde katk, leiutas Beiyangi armee meditsiinikolledži tollane juhendaja asetäitja dr Wu Liande "Wu maski".
